Eesti koondist ootavad märtsi lõpus ees viimase kümne aasta tähtsaimad kohtumised: kaks kohtumist Küprosega selgitavad välja, kumb meeskond jääb püsima C-liigasse ning kumb langeb Euroopa põhjamutta. Mis seisus Eesti meeskond enne tähtsaid kohtumisi on ning millised on meie lootused Küprose kahe mängu kokkuvõttes alistada?

Kas pääseme Rahvuste liigas taas üle noatera?

Esimese hooga võib tekkida õigustatud küsimus – mängisime ju eelmisel aastal Thomas Häberli käe all head jalgpalli ning tegime tubli aasta, miks me siis nüüd järsku mudaliigasse langemine ähvardab? Sestap tasub üle korrata üldse võistlussüsteem ning senine teekond, mis Eesti jaoks selle otsustava play-out vastasseisuga (jah, just nii seda ametlikult nimetatakse!) päädib.

Tegu on tegelikult hooaja 2020-21 Rahvuste liiga viimase faasiga. Läbi aegade teine Rahvuste liiga alagrupiturniir toimus 2020. aasta sügisel, kui Eesti koondise peatreeneriks oli Karel Voolaid, kelle juhendamisel saime oma alagrupis Armeenia, Põhja-Makedoonia ja Gruusia järel suhteliselt kindlalt neljanda ehk viimase koha, kusjuures kuuest mängust ei suutnud Eesti mitte ühtegi võita, kuid tegi kõikide vastastega ühe korra viigi. Kuna D-liigas on ainult kaks alagruppi ning C-liigas on neid neli, ei saa kõik C-liiga viimaseks jäänud meeskonnad alla kukkuda – seetõttu loositi alagrupis viimaseks jäänud meeskonnad omavahel paaridesse, kes selgitavadki nüüd välja kaks meeskonda, kes jäävad C-liigasse püsima ja kaks tiimi, kes kukuvad Euroopa seitsme nõrgema tiimi sekka D-liigasse.

Muide: D-liigast tõusevad uueks hooajaks C-tasandile Fääri saared ja Gibraltar. Juba on teada ka see, et kui Eesti jääb C-liigasse püsima, ootavad meid juba tänavu juunis ees kohtumised Põhja-Iirimaa, Kreeka ja Kosovoga; kui langeme D-liigasse, saame pusida Malta ja San Marinoga.

Idee poolest on meie vastasseisus Küprosega asi lihtne: kahe mängu kokkuvõttes jääb võitja C-liigasse ehk tugevuselt kolmandale tasandile püsima, kaotaja langeb uueks tsükliks aga D-liigasse. See on kindlasti saatus, mida soovivad mõlemad koondised väga vältida, aga subjektiivselt võib väita, et just Eesti jaoks on koondise edu tähtsam: Küprose jalgpallis on põhirõhk tavapäraselt olnud väga korraliku tasemega klubijalgpallil, mille taustal on koondisemängud jäänud pigem teise- või isegi kolmandajärguliseks.

Muide, Eesti on juba korra C-liigas oma alagrupis viimaseks jäänud – Rahvuste liiga debüüthooajal 2018. aastal saime Soome, Ungari ja Kreeka järel viimase koha, kuid toona päästis meid D-liigasse kukkumisest Rahvuste liiga võistlussüsteemi reform, mis muutis D-liiga väiksemaks ja kedagi C-tasandilt allapoole ei kukutanud.

Koondise koosseisus küsimärke

Eesti koondise hetkeseis tundus veel kuu jagu tagasi lausa suurepärane: talvine üleminekuaken oli meie koondislaste jaoks erakordselt edukas, sest väga mitmed mängijad teenisid lepingud välismaal ja mitte lihtsalt välismaal, vaid ka väga hea tasemega klubides ja liigades.

Viimased nädalad on aga selles osas teinud olulisi korrektiive: meie esiväravavaht Karl Jakob Hein oli just karjääris esimest korda saanud meeste klubijalgpallis regulaarselt mänguaega, enne kui oma kodus saadud õnnetu vigastus tema hooaja varakult lõpetas. Ukraina kõrgliigasse siirdunud Bogdan Vaštšuk ja Vladislav Kreida ei jõudnud õieti mängimagi hakata, kuni riigis puhkes sõda ning neil tuli koos samuti seal mänginud Joonas Tammega sealt põgeneda. Ungari kõrgliigas palju mänguminuteid teeninud Märten Kuusk sai vigastada ning jääb koondisemängudest eemale, kauaoodatud välislepingu Poola kõrgliigas teeninud Rauno Sappinen ei ole aga esimeste kuudega uues klubis ennast veel tõestada suutnud ning on jäänud pingipoisi rolli, sama saatus on Rootsi kõrgliigas tabanud Erik Sorgat. Hea periood pole käsil ka Maksim Paskotšil, kes taastus tükk aega koroonaviirusest ning pole samuti regulaarset mänguaega viimasel ajal teeninud.

Vähemalt esimesest kohtumisest jääb eemale ka Artur Pikk, kes on kõigi eelduste kohaselt üks Levadia mängijatest, kes nakatus koroonaviirusega.

Välismaal läheb hästi vaid üksikutel koondislastel: esimese hooga tasub välja tuua Mattias Käidi, kes on Bukaresti Rapidis lõpuks leidnud endale hea koha, kus mänguaega teenida ja ka väravaid lüüa. Mitu mängu järjest suutis Tai kõrgliigas skoorida Henri Anier, vahelduva eduga on Šveitsi liiderklubis FC Zürichis mänguaega teeninud Karol Mets, põhimeheks on olnud ka Matvei Igonen, kellest saab Heina puudumisel selles aknas meie esikinnas.

Heaks uudiseks on aga see, et mitmeaastase pausi järel on koondises tagasi Ragnar Klavan – eelmisel suvel Paide Linnameeskonnaga liitunud Klavan ei olnud enda sõnul sügisel veel valmis koondist aitama, kuid nüüdseteks tähtsateks kohtumisteks on ta tagasi meeskonnas ning loodetavasti ka valmis platsil tegusid tegema, sest teda on ka põhirivistuses ilmselt tarvis – Märten Kuuse vigastuse ja Maksim Paskotši küsitava vormi tõttu jääb meil keskkaitses Joonas Tamme ja Karol Metsa kõrval üks koht tühjaks ning Klavan sobiks väga hästi seda kohta täitma.

Eesti siiski soosik?

Eelseisva kohtumise juurde minnes tuleb siiski tõdeda, et hoolimata individuaalsetest küsimärkidest peaks Eesti koondis vähemalt kodumängus olema Küprose vastu soosikuks. Thomas Häberli aasta koondise juures on möödunud väga positiivselt ning eelmise sügise valikmängudes tehti võrreldes eelmiste treeneritega samm edasi – ning see samm ei saanud tulla paremal ajal, sest Euroopa seitsme kehvema sekka langemine ning järgmises Rahvuste liiga alagrupis Malta ja San Marinoga madistamine on saatus, mida tahaksime iga hinna eest vältida.

Pealegi oleme Küprose vastu viimasel ajal suutnud hästi mängida – Martin Reimi käe all suutsime nendega 2017. aastal võõrsil viigistada ja kodus Mattias Käidi viimase minuti väravast võita. Kodumängus peaks Eesti oma paremuse suutma maksma panna – vastasel korral võib viis päeva hiljem Nikosias minna pisut keeruliseks.

Eesti koondise koosseis mängudeks Küprosega:

Väravavahid

Mihkel Aksalu (07.11.1984) – Paide Linnameeskond 46/0
Matvei Igonen (02.10.1996) – Bielsko-Biala Podbeskidzie (POL) 10/0
Karl Andre Vallner (28.02.1998) – Tallinna FCI Levadia 0/0

Kaitsjad

Ragnar Klavan (30.10.1985) – Paide Linnameeskond 127/3
Sander Puri (07.05.1988) – Tartu JK Tammeka 88/4
Karol Mets (16.05.1993) – FC Zürich (SUI) 75/0
Artur Pikk (05.03.1993) – Tallinna FCI Levadia 47/1
Joonas Tamm (02.02.1992) – Tallinna FC Flora (laenul Poltava Vorsklast, UKR) 46/3
Michael Lilander (20.06.1997) – Tallinna FC Flora 13/0
Maksim Paskotši (19.01.2003) – Tottenham Hotspur (ENG) 11/0
Henrik Pürg (03.06.1996) – Tallinna FC Flora 7/0
Marco Lukka (04.12.1996) – Tallinna FC Flora 2/0

Poolkaitsjad ja ründajad

Konstantin Vassiljev (16.08.1984) – Tallinna FC Flora 137/25
Sergei Zenjov (20.04.1989) – Tallinna FC Flora 93/14
Henri Anier (17.12.1990) – Muangthong United FC (THA) 77/17
Henrik Ojamaa (20.05.1991) – Tallinna FC Flora 50/1
Rauno Sappinen (23.01.1996) – Piast Gliwice (POL) 43/8
Mattias Käit (29.06.1998) – FC Rapid (ROU) 39/8
Vladislav Kreida (25.09.1999) – Tallinna FC Flora 18/0
Erik Sorga (08.07.1999) – IFK Göteborg (SWE) 15/4
Vlasiy Sinyavskiy (27.11.1996) – MFK Karvina (CZE) 15/0
Martin Miller (25.09.1997) – Tallinna FC Flora 13/1
Markus Poom (27.02.1999) – Tallinna FC Flora 12/0
Robert Kirss (03.09.1994) – Tallinna FCI Levadia 8/0
Bogdan Vaštšuk (04.10.1995) – Tallinna FCI Levadia 7/0
Markus Soomets (02.03.2000) – Tallinna FC Flora 5/0