Käimasolev EM-finaalturniir Saksamaal on seni meile pakkunud küll mõningaid üllatavaid tulemusi, kusjuures üks neist väärib vähemalt statistiliselt ka kohta EM-ajaloo suurimate üllatustulemuste esikümnes. Millised on olnud EM-finaalturniiride ajaloo suurimad šokkresultaadid?

10. koht
Tšehhi-Holland 2:0
2021, kaheksandikfinaal

Alustame võrdlemisi värskest mälestusest. Kolm suve tagasi toimunud EMil oli Tšehhi koondis üks suuremaid üllatajaid – veerandfinaali jõudmist ootasid neilt turniiri eel ilmselt üsna vähesed. Suurim sürpriis sellel teekonnal oli kindlasti kaheksandikfinaal, kus nad võidumõtetega Hollandi 2:0 ära sõid.

9. koht
Rootsi-Inglismaa 2:1
1992, alagrupiturniir

Üllatuste turniir 1992. aastal tõi pööraseid arenguid juba alagrupiturniiril. Võõrustajad rootslased lülitasid seal viimases voorus konkurentsist Inglismaa – inglased olid kohe mängu alguses juhtima asunud, aga Jan Erikssoni viigivärav ja Thomas Brolini imeline võiduvärav 82. minutil saatsid hoopis rootslased ise nelja parema sekka.

8. koht
Wales-Belgia 3:1
2016, veerandfinaal

Esimene EM-finaalturniir koondise ajaloos, esimene suurturniir pärast 1958. aasta MMi – Walesi koondise 2016. aasta EM oli nagu osa muinasloost, sest lõpuks jõuti välja lausa poolfinaali. Kahe kuldse põlvkonna duell veerandfinaalis lõppes ootamatult Belgia selge võiduga – Ashley Williamsi, Sam Vokesi ja Hal Robson-Kanu väravad saatsid waleslased seitsmendasse taevasse. Robson-Kanu väravale eelnenud pööre karistusalas leidis endale automaatselt koha Walesi jalgpallimuuseumis. Maailma edetabelis teist kohta hoidnud Belgia jaoks oli see järjekordne pettumus nurjunud suurturniiride reas.

7. koht
Slovakkia-Belgia 1:0
2024, alagrupiturniir

Belglastest rääkides tuleb välja tuua ka tänavuse turniiri seni suurim üllatus – Slovakkia koondiselt ei oodatud enne turniiri sisuliselt mitte kui midagi, Belgiat aga peeti nii-öelda teise ringi tiitlikandidaadiks, sest kvaliteeti ja väga häid mängijaid on neil igas liinis kamaluga. Turniiri esimese vooru kohtumine kulges aga ootamatut rada pidi – hoopis Slovakkia suutis Ivan Schranzi väravast võidu võtta, Belgia poolt läksid kaks Romelu Lukaku väravat VARi abiga tühistamisele. Kuna Slovakkia hoidis sel hetkel FIFA edetabelis 48. ja Belgia kolmandat kohta, tuli välja, et tegu oli edetabelikohtade alusel EM-finaalturniiride ajaloo kõige suurema üllatusvõiduga.

6. koht
Taani-Saksamaa 2:0
1992, finaal

Nagu öeldud, oli 1992. aasta EM üllatuste turniir. Juba turniiri eel oli segadust palju: kaheksa sekka pääsenud Nõukogude Liit lagunes pärast valikturniiri lõppu ning osales EM-il SRÜ nime all, Jugoslaavia koondis aga sai vaid kaks nädalat enne finaalturniiri algust riigis puhkenud kodusõja tõttu disklahvi. Nende asemel teatati valikgrupis teise koha saanud Taanile kiirelt teada: pange nädalaga võistkond kokku ning sõitke kohale!

Mõned taanlased uskusid, et selline uudis võib tulla ning olid põhimõtteliselt valmis, teised aga olid juba suvepuhkusele sõitnud, mille varakult katkestama pidid. „Me ei saanud põruda, sest meil polnud ootusi peal. Kui oleksime alagrupis saanud kolm 0:5 kaotust, ei oleks sellest midagi olnud,“ on hiljem Taani koondislane Kim Vilfort meenutanud.

Kaotustest oli asi kaugel: turniiri alustati 0:0 viigiga Inglismaa vastu, 1:2 kaotus rivaalile Rootsile paistis aga Taani lootused kustutavat. Viimases mängus alistati aga üllatuslikult 2:1 Prantsusmaa, kusjuures Vilfort ei mänginud, sest külastas kodus leukeemiaga võidelnud seitsmeaastast tütart. Tütre Line juurest liitus Vilfort koondisega vaid poolfinaaliks ja finaaliks – poolfinaalis tiitlikaitsja Hollandi vastu skooris Vilfort penaltiseerias, finaalis Saksamaa vastu aga lõi taanlaste 2:0 võidumängus teise värava. Imeline jalgpallimuinasjutt oligi sündinud: kolme nädalaga puhkuselt Euroopa meistriks! Vilforti enda jaoks oli aga see suvi lõpuks siiski traagiline: tütar Line suri õige pea pärast turniiri lõppu.

5. koht
Iirimaa-Inglismaa 1:0
1988, alagrupiturniir

Ilmselt ei olnud palju neid, kes oleksid Iirimaa koondisele 1988. aasta turniiri eel erilisi võimalusi pakkunud – juba finaalturniirile pääsemine (toona tähendas see ju kaheksa sekka tulemist!) oli nende jaoks korralik õnnestumine. Alagrupis mindi vastamisi igipõlise rivaali Inglismaaga, kelle vastu mindi juba kuuendal minutil Ray Houghtoni väravast 1:0 juhtima ning suudeti sellest edust lõpuni kinni hoida. Houghtoni värav ja see 1988. aasta kohtumine elavad Iirimaa jalgpallifolklooris tänaseni kirevat elu.

4. koht
Läti-Saksamaa 0:0
2004, alagrupiturniir

Portugalis toimunud 2004. aasta EM oli täis üllatusi: suured soosikud Itaalia, Hispaania ja Saksamaa jäid pidama alagruppi, Prantsusmaa ja Inglismaa langesid veerandfinaalis. Kõige suurem üllatus on meie tabelis aga veel tulekul!

Teiste suurte sürpriiside kõrval hoidsid ka paljud Eesti jalgpallisõbrad silma peal Läti koondise tegemistel: esimest (ja seni viimast korda) jõudis Balti riik jalgpalli suurturniirile! Lätlaste jaoks kujunes eriti edukaks nende viieliikmeline valikgrupp, kus nad suutsid edestada Poolat, Ungarit ja San Marinot ning vaid ühe punktiga grupi võitjale Rootsile alla jäädes edasi play-off’i liikuda. Seal tehti kahe vägeva mänguga tuul alla Türgile: imelises vormis oli lätlaste tähtründaja Maris Verpakovskis, kes tegi mõlemas mängus skoori (Läti võitis kodus 1:0 ning viigistas võõrsil 2:2), aga sama hästi mängis ka kogu kaitseliin eesotsas väravavaht Aleksandrs Kolinko ja keskkaitsja Igors Stepanovsiga.

Finaalturniiril ei suutnud Läti enam nii vägeval kombel tähti taevast alla tuua – nad sattusid koos Hollandi, tugeva Tšehhi ja Saksamaaga koos surmagruppi, kust edasipääsu püüdmine näis sisuliselt võimatuna. Sellest hoolimata hoiti pea püsti: avamängus Tšehhi vastu mindi Verpakovskise väravast juhtima, kuid saadi lõpuks ikkagi napp 1:2 kaotus; järgmises kohtumises Saksamaa vastu suudeti aga näidata suurepärast kaitsemängu ning oma värav mängu lõpuni puutumata hoida. 0:0 viik suure Saksamaaga (kes sai kaks aastat hiljem MM-finaalturniiril kolmanda koha!) oli vägev tulemus ilma igasuguse kahtluseta ning isegi viimase vooru 0:3 kaotus Hollandile ei vähendanud saavutuse väärtust. Läti lahkus turniirilt pea püsti!

2. ja 3. koht
Kreeka-Portugal 2:1, Kreeka-Portugal 1:0
2004, alagrupiturniir + finaal

Kui taanlaste triumfile aitas tugevalt kaasa Euroopas valitsenud segane olukord ning vaid kaheksa võistkonnaga finaalturniir, kus juhuse osakaal oli suurem, siis see, mida suutis 2004. aastal Kreeka, oli midagi veel uskumatumat. 16 võistkonna seast olid turniiri eel Kreekast (81,00!) kõrgem koefitsient vaid Šveitsil ja Lätil, ent ometi suutis sakslase Otto Rehhageli juhitud meeskond algusest lõpuni kaitses „kõva“ hoida ning favoriite ükshaaval konkurentsist lülitada. Kohe kogu turniiri avamängus alistati korraldajamaa Portugal (kelle värava lõi verinoor Cristiano Ronaldo) 2:1, teises mängus võideldi Hispaanialt välja 1:1 viik. Viimases voorus said kreeklased küll Venemaalt 1:2 kaotuse, kuid sellest polnud enam midagi – edasipääs oli neil sellegipoolest kindlustatud.

Play-off’is järgnes imeline teekond: veerandfinaalis alistati Angelos Charistease väravast Prantsusmaa 1:0, poolfinaal Tšehhi vastu kujunes aga ülidramaatiliseks: jalgpalli suurturniiride ajaloo ainsa „hõbedase väravaga“ alistati tšehhid lisaajal 1:0, kusjuures hõbedane värav (mis tähendas seda, et kui üks võistkond on lisaaja esimese poolaja lõpuks eduseisus, kuulutatakse nad võitjaks) osutus Kreeka jaoks tegelikult kuldseks, sest Traianos Dellas tegi skoori… 105+1. minutil!

Finaalis kohtuti taaskord Portugaliga, mis tähendas, et 2004. aasta EM algas ja lõppes Portugal-Kreeka mänguga. Otsustavaks sai Portugali väravavahi Ricardo eksimus nurgalöögi hindamisel: puurivaht eksis väravast välja tulekul ning löögile pääsenud Charisteas sahistas tühjaks jäänud võrku. Kreeka järjekordne 1:0 võit tõi neile EM-tiitli ning noore Ronaldo silmi pisarad. EM-finaalturniiride ajaloo suurim üllatus oli sündinud!

1. koht
Island-Inglismaa 2:1
2016, kaheksandikfinaal

Kuigi Walesi koondis jõudis samal turniiril ühe sammu võrra kaugemale, olid kogu maailma pilgud pööratud siiski Islandi koondise poole, kes võitis 2016. aasta suvel miljoneid südameid. Juba nende teekond finaalturniirile oli vägev: pisut enam kui 300 000 elanikuga saareriik edestas valikgrupis nii Türgit kui Hollandit ning jäi grupivõidust vaid kahe punkti kaugusele.

Finaalturniiril sattusid islandlased ühte alagruppi Portugali, Ungari ja Austriaga, kusjuures F-grupp kujunes väga tihedaks: väravaid löödi vähe ning kuuest kohtumisest neli lõppesid viigiga. Island oleks sealjuures äärepealt korranud tempu, millega Portugal saigi lõpuks hakkama – kui portugallased läksid edasi 16 parema sekka kolme viigiga, siis Island oli samuti kolmes viigis juba sisuliselt kinni, kuid viimases mängus Austria vastu suutis Arnór Ingi Traustason neljandal üleminutil skoori teha ning Islandi alagrupis kolmandalt kohalt teisele tõsta.

Islandi jalgpalli tõeline tähetund saabus kaheksandikfinaalis: hoolimata alagrupis Portugali edestamisest tuli Islandil 16 parema seas vastamisi minna Inglismaaga, kes väikest saareriiki tugevalt alahindas. Reaalsus oli aga midagi teistsugust: kuigi Inglismaa sai Wayne Rooney neljanda minuti penaltist väga varajase edu ning näis korra liikuvat kindla võidu poole, viigistas Island seisu juba kaks minutit hiljem ning läks 18. minutil juba ise juhtima. Nadilt, vähese võitlusega ning justkui üleolevalt mänginud inglased ei suutnudki rohkem väravaid lüüa, hirmsa tahte ja hingestatusega pallinud Island suutis aga kaitses hästi vastu seista ning suutiski 2:1 eduseisust lõpuvileni kinni hoida. Inglased nimetasid juhtunut nende koondise ajaloo suurimaks häbiplekiks, Islandi jaoks oli tegu aga mõistagi ajaloo vägevaima triumfiga. 300 000 elanikuga Island oli Euroopa kaheksa parema seas!

Enamaks paraku jõudu ei jagunud: suursoosik ja kodupubliku ees mänginud Prantsusmaa läks veerandfinaalis Islandi vastu juba avapoolajal 4:0 juhtima ning kuigi Island suutis teise poolaja võita, oli 2:5 kaotus siiski kindel ja aus tulemus. Sellest hoolimata tõusid jalgpallurid kodusaarel rahvuskangelaste staatusesse ning pakkusid kõigile mälestusi, mis püsivad igavesti.

Lisaks imelisele sportlikule teekonnale seostus jalgpallirahva jaoks Island ka nende fännide efektse „huhh“-koreograafiaga, mille mitmed klubid ja koondised üle maailma ka peagi endale üle võtsid.