TOP 5: kõige vingemad EM-finaalid läbi aegade

Juba sel pühapäeval selgitavad Hispaania ja Inglismaa Berliinis välja läbi aegade 17. Euroopa meistri jalgpallis. Alates 1960. aastast peetud EM-finaalturniirid on meile nende enam kui 60 aasta jooksul pakkunud suurejoonelisi ja vaatemängulisi finaalmatše: Betsafe’i blogi meenutab siinkohal viit ägedamat!

1988: Nõukogude Liit – Holland 0 : 2
32. Ruud Gullit, 54. Marco van Basten
München

Holland võitis oma esimese ja seni ainsa suurvõistluse tiitli, alistades finaalis NSV Liidu, kuid Münchenis peetud mäng jääb igaveseks meelde kolmekordse Ballon d’Ori võitja Marco van Basteni imelise värava tõttu.

“Pall tuli Arnold Mührenilt ja ma mõtlesin: okei, võin proovida selle omaks võtta ja hakata kõigi nende kaitsemängijate vastu asju tegema või siis minna lihtsama vastupanu teed ehk riskida ja otse peale lüüa,” selgitas van Basten oma fenomenaalset otse õhust löödud tabamust, mis andis Oranjele 2:0 eduseisu. See oli vaieldamatult EM-finaali ajaloo vägevaim värav, mis järgnes Ruud Gulliti võimsale esimese poolaja väravale, mis andis hollandlastele nende suurima päeva.

Van Basteni koll NSV Liidu legendaarse väravavahi Rinat Dassajevi võrku on ilmselt moment, mida on üritanud järele teha miljonid jalgpallurid üle maailma. Ja sellise löögiga sai hollandlane hakkama EM-finaalis!

1992: Taani-Saksamaa 2 : 0
18. John Jensen, 78. Kim Vilfort
Göteborg

Mitte keegi ei osanud ilmselt arvata, et viimasel hetkel Jugoslaavia diskvalifitseerimise tõttu üldse EM-finaalturniirile peale saanud taanlased suudavad seal üldse midagi korda saata, aga jalgpallimuinasjutt oli täielik: esmalt said nad vastu ootusi alagrupist edasi, seejärel alistasid penaltiseerias tiitlikaitsja Hollandi ja võtsid kõigele lisaks finaalis ka suure Saksamaa skalbi. Taani dünamiit šokeeris kogu maailma, kusjuures ka mehed ise ei suutnud ära uskuda, millega nad hakkama olid saanud.

„See jõudis kohale lõpuks alles siis, kui olime tagasi Kopenhaageni raekoja juures kogu riigiga koos pidutsemas. Siis jõudis kohale: see ei olnudki unenägu, see kõik juhtus päriselt!“ on Taani võiduka meeskonna väravavaht Peter Schmeichel meenutanud.

Teise värava autori Kim Vilforti jaoks oli turniir aga hoopis teistsuguse tähendusega: ta sõitis Rootsis peetud mängudelt pidevalt koju Taani, et olla oma leukeemiaga võidelnud pisitütre juures. Paar nädalat pärast turniiri lõppu kaotas Vilforti tütar Line kahjuks oma võitluse.

1976: Tšehhoslovakkia – Lääne-Saksamaa 2 : 2, pen 5 : 3
8. Jan Švehlik, 25. Karol Dobiaš – 28. Dieter Müller, 89. Bernd Hölzenbein
Belgrad

1976. aasta finaal oli vaatemänguline: Lääne-Saksamaa suutis normaalajal välja tulla 0:2 kaotusseisust ning mängu alles 89. minutil viigistada, Tšehhoslovakkia tiimi peeti sealjuures finaali eel sakslastest pisut nõrgemaks, aga kaks väravat esimese poole tunniga viisid nad kiirelt 2:0 ette.

Enne kohtumist olid meeskonnad kokku leppinud, et kui normaal- ja lisaaeg lõppevad viigiliselt, ei hakata mõni päev hiljem korraldama korduskohtumist, vaid sel juhul otsustatakse võitja penaltiseerias. Penaltiseeriad olid tol hetkel veel väga uus asi ning nende kasutamine ei olnud veel EM-i reglemendis praegusel kujul reguleeritud. Läkski nii, et seda oli tarvis – ja EM-ajaloo esimene penaltiseeria osutus tõeliselt mälestusväärseks.

Huvitaval kombel ei mäleta ajalugu nii palju mitte Lääne-Saksamaa ainsat eksimust (Uli Hoeness põrutas oma löögi üle värava), kui hoopis seda, kuidas Tšehhoslovakkia kasuks seeria lõppes. Viimane lööja Antonin Panenka ei hakanud palli täiest jõust nurka virutama, vaid kõksas selle peenelt üle sakslaste väravavahi Sepp Maieri värava keskele. Maier, kes oli läinud lööki aimama, oli juba ühele poole ära hüpanud ning vaatas agoonias, kuidas pall väravasse kulges. Jalgpalliajaloo ühe kuulsaima penaltilöögi järgi teame tänaseni sellist lööki panenkana.

2000: Prantsusmaa-Itaalia 2 : 1 (l.a.)
90+4. Sylvain Wiltord, 103. David Trezeguet – 55. Marco Delvecchio
Rotterdam

EM-finaalide ajaloo üks dramaatilisemaid lõppe normaalajale kohe kindlasti! Itaalia koondis oli Marco Delvechhio 55. minuti tabamusest asunud 1:0 juhtima ning vahetusmängijad ja võistkonna asjapulgad valmistusid pingi peal juba tähistuste alguseks – välja olid otsitud lipud ja kõik muu. Prantsusmaal olid aga hoopis teised plaanid – viimase lootuse rünnakul suutis Sylvain Wiltord seisu viigistada ja mängu lisaajale viia, seal sai David Trezeguet aga 103. minutil hakkama EM-finaalide ajaloo teise kuldse väravaga – toona kehtis reegel, mille järgi oli lisaajal löödud esimene värav automaatselt võiduvärav. Kuldse väravaga oli otsustatud ka 1996. aasta finaal Saksamaa ja Tšehhi vahel.

2004: Portugal-Kreeka 0 : 1
57. Angelos Charisteas
Lissabon

2004. aasta EM pidi justkui olema Portugali turniir: alles olid veel mitmed portugallaste kuldse põlvkonna superstaarid eesotsas Luis Figoga, samal ajal tegi kodutandril suurturniiri mänginud tiimis esimesi suuri samme vaid 19aastane Cristiano Ronaldo.

Ometi läks hoopis nii, et turniiri pani kinni meeskond, kelle võimalusi hinnati selle eel Läti järel tagantpoolt teiseks. Kreeka oleks pidanud olema autsaider, kohatäitja, kuid peatreener Otto Rehhageli juurutatud kivikõva kaitsemäng ja mitmed elu parimat jalgpalli samale hetkele mängima sattunud ründetegelased panid aluse Kreeka jalgpalli tõelisele muinasloole. Kreeka oli turniiri avamängus juba korra suutnud Portugali šokeerida, kuid vähesed uskusid isegi pärast Prantsusmaa ja Tšehhi alistamist, et portugallased Kreeka vastu teist korda libastuvad. Angelos Charistease 57. minuti pealöök viis aga kreeklased juhtima ning Portugal ei suutnudki Kreeka kaitseriivi lahti teha.

Kapten Theodoros Zagorakis võttis ehk kõige paremini kokku meeleolu Kreeka leeris, kui ta meenutas: “Kui kohtunik mängu lõpetas, oli tunne, nagu oleksid tuled kustunud – mul on selle koha peal sisuliselt mäluauk. Ma ei tea, mitu minutit järjest olid mul suunurgad kõrvuni, nägin ilmselt välja nagu paras idioot. Uskumatud hetked!”