UEFA Rahvuste Liiga järjekordne hooaeg on nüüdseks saanud lõpu – vähemalt selles osas, mis puudutab selle põhiturniiri ehk seda osa, kus kõik Euroopa jalgpalliriigid mängida saavad. Eesti koondis suutis esimest korda sportlikult C-liigasse püsima jääd – mida meie tsüklist arvata ja mis juhtus teistes divisjonides ja gruppides?

Eesti täitis ülesande, aga arenguruumi on küllalt

Eesti koondise puhul ilmestas tänavust Rahvuste liiga sügist eelkõige see, et tegu oli uue peatreeneri Jürgen Henni esimeste võistlusmängudega. Suvel, kui Henn koondise etteotsa asus, seati talle eesmärgiks liigasse püsima jäämine ja selle ülesandega tuli meeskond tema käe all toime – meie alagrupi selgetele soosikutele Rootsile ja Slovakkiale küll kaotati, kuid Aserbaidžaani vastu saadi kahest mängust kätte neli punkti, millest lõpuks piisaski selleks, et asereid üldkokkuvõttes edestada.

Hoolimata sellest, et paberile seatud sihid said Eesti meeskonnal täidetud, on siit-sealt kuulda olnud siiski ka murelikumaid toone. Kuigi tulemused on võrreldes Thomas Häberli perioodiga läinud pisut paremaks – eelmises EM-valiksarjas kuulusime näiteks samuti aseritega ühte alagruppi, aga saime neilt toona Häberli juhendamisel kätte vaid ühe viigipunkti -, siis ei ole mängupilt sellega otseselt korrelatsioonis olnud. Näiliselt oleme küll ründes natuke julgemad ja avatumad, kuid rohkemates väravates või väravavõimalustes see paberil pole väljendunud, kaitses oleme aga jätkuvalt üsna avatud ning laseme enda vastu teha väga palju pealelööke – Eesti koondis oli lõppenud Rahvuste liiga alagrupiturniiril kogu Euroopa peale kõige enam pealelööke vastu võtnud koondis.

Eriti teravalt on arvamused lahknenud pärast väravateta viiki Aserbaidžaanis, mis tõi meile ühest küljest C-liigasse püsimajäämise, teisalt aga oli see mäng Eesti poolt üks suur kaitses istumine. Eriti nukker mängupilt oli teisel poolajal, kus Eesti istus sisuliselt kaitses ja tõrjus maruliselt aserite rünnakuid. Jah – viiki oli meil vaja ja Aserbaidžaanil samal ajal väravat, nii et selline dünaamika polnud otseselt ootamatu, ent ehmatav oli see, kui sügavale kaitsesse me vajusime ja rünnakul kohe üldse midagi toime saata ei suutnud.

Natuke oli palsamiks hingele mängupilt, mida pakkusime seejärel Slovakkia vastu võõrsil esimesel poolajal, kuid sellegi juures oli statistika lõpuks väga ühemõtteliselt vastaste kasuks. See, kas tegu oli edusammuga või mitte, on lõpuks ilmselt igaühe isikliku filosoofia ja vaate küsimus. Eks aeg annab arutust, kas suudame siit teha noorte mängijate toel sammu edasi või jääme rahulduma sellega, kui suudame läbi häda C-liigasse püsima jääda.

San Marinoga vastamisi?

Enne mängu Eestiga olid paljud Aserbaidžaani jalgpallisõbrad ahastuse äärel: kaotus tähendas ju neile D-liigasse ehk Euroopa kuue kõige nõrgema sekka vajumist. „Ma ei suudaks seda uskuda, kui kukuksime samale tasandile San Marino ja Andorraga,” ohkas sealses meedias endine koondise ründaja Branimir Subašic. “See mõte teeb suisa haiget. Aserbaidžaanis on ju olemas kõik võimalused ja vahendid jalgpalli arendamiseks. Äkki läheb vaja lihtsalt rohkem aega? Aga praegu aega ei ole. Loodan tõesti, et kõik saab korda!”

Saatuse irooniana ei hakka aserid Subašici mainitud San Marinoga üldse mängimagi, sest tänavuse Rahvuste liiga ühe kihvtima loona suutsid sanmarinolased D-liigas oma alagrupi võita – enne tänavust sügist oli San Marino enam kui 30 aasta jooksul suutnud võita üheainsa mängu mitmesajast, aga nüüd suudeti kaks korda Liechtensteinist jagu saada ning viigistada korra ka Gibraltariga – ja sellest piisas, et C-liigasse tõusta! Seega ei ole aseritel muret – Andorra võib küll vastaseks tulla, aga San Marino mitte!

Omapärasel moel võime hoopis meie nüüd taas San Marinoga kokku minna – järgmine Rahvuste liiga sügis ootab meid ees kahe aasta pärast ning kui võistkondade asetuse süsteemi loosiks kuidagi ei muudeta, on meie võimalus San Marinoga kokku minna 25 protsenti ehk üks neljast!

Kaheksa võistkonda sihivad võitu

Kui varasemalt selgitasid play-off süsteemis Rahvuste liiga hooaja võitja A-liiga iga alagrupi võitjad, siis nüüd on süsteemi pisut muudetud ning võiduvõimalust pakutakse rohkematele ehk kokku kaheksale võistkonnale – A-liiga igast neljast alagrupist esimesed kaks teenisid pääsme veerandfinaalidesse, mis toimuvad märtsis kodus-võõrsil põhimõttel. Sealt edasi peetakse poolfinaalid, finaal ja kolmanda koha mäng juba tavapäraselt juuni alguses.

Suuri üllatusi A-liigas ei juhtunud: sisuliselt kõik võistkonnad, kes olid sügise alguses edasipääsusoosikud, suutsid oma ära teha. Esimesest alagrupist võttis kindla võidu Portugal, kellega koos sai Šotimaa ja Poola ees edasi Horvaatia; teisest ehk kõige tugevamast alagrupist said edu Prantsusmaa ja Itaalia, kes jätsid kõrvale Belgia ja Iisraeli. Kolmandas alagrupis said pileti veerandfinaali suured Saksamaa ja Holland, edestades Ungarit ja Bosniat, viimases alagrupis täitis ootusi valitsev Euroopa meister Hispaania, kellega koos marssis edasi ka Serbiat ja Šveitsi edestanud Taani.

Veerandfinaalpaaridesse loositi kokku Itaalia-Saksamaa ja Taani-Portugal (nende paaride võitjad kohtuvad poolfinaalis) ning Holland-Hispaania ja Horvaatia-Prantsusmaa (nende võitjad kohtuvad samuti poolfinaalis omavahel).

Järgmise hooaja Rahvuste liiga koosseisud on aga veel üsna lahtised, sest ees ootab veel ports play-off mänge, et selgitada, kes millisesse liigasse lõpuks platseerub. A- ja B-liiga vahelised ning B- ja C-liiga vahelised playoff’id mängitakse ära juba tuleva aasta märtsis, C- ja D-liiga vahelised mängud aga alles 2026. aasta märtsis. Muuhulgas peab seal oma kohta C-liigas kaitsema ka Läti koondis, kes jäi oma C-liiga grupis küll viimaseks, kuid saab nüüd võimaluse Gibraltari vastu oma koht säilitada. Otse D-liigasse kukkus lisaks Aserbaidžaanile aga Leedu.