Kahe pururikka duell. Kuidas PSG ja Manchester City omanikud jalgpalli ära kasutavad
Alles kevadel olid nad omavahel vastamisi poolfinaalis, sel hooajal loositi aga kokku A-gruppi. Manchester Cityl ja Pariisi Saint-Germainil ei õnnestu kohe üldse Meistrite liigas teineteist vältida! Lisaks sellele, et tegu on Euroopa kahe absoluutse tippmeeskonna duelliga, on see vastasseis ka teistel põhjustel sümboolne ja huvitav: mõnes mõttes on tegu varisõjaga kahe Araabia poolsaare pururikka suurjõu vahel, jõukatsumisega jalgpalli kaudu.
PSG ja Manchester City duelli on inglise keeles naljatamisi legendaarse El Clasico eeskujul nimetatud „Oil Clasicoks“ – mõlemad klubid on oma praeguse staatuse saavutanud viimase 15 aasta jooksul Araabia poolsaarelt tulnud tohutute naftarahade toel. Kui Manchester City sponsoriteks on Araabia Ühendemiraatide võimuladvikus asuvad inimesed, siis PSG omanikuks on Katari rikkurid, presidendiks aga Nasser Al-Khelaifi, endine profitennisist, keda peetakse nüüd aga jalgpallimaailma üheks mõjukamaks isikuks – ta on lisaks PSG juhtimisele ka Euroopa klubide assotsiatsiooni (ECA) juhataja ning UEFA suurpartneri BeIN Media Groupi juhataja – beIN Sportsi telekanalid omavad mitmel pool maailmas olulisi jalgpalli näitamise teleõigusi ning seega on UEFA-l olemas konkreetne motiiv, et Al-Khelaifiga vastuollu mitte sattuda.
Mäletatavasti olid Katari ja AÜE suhted viimastel aastatel suhteliselt sassis: 2017. aastal süüdistasid teised Araabia maad Katari terrorismi toetamises ning pöörasid nende vastu päris tõsisesse tülli, kus diplomaatilised suhted riikide vahel suisa katkestati, kuid aeg on haavu parandanud ning aasta algusest saati on Katar ja AÜE need suhted taastanud, kuigi parimateks sõpradeks on neid endiselt raske pidada.
Sportlikus mõttes on Man City ja PSG duell aga Meistrite liigas vastasseis kahe meeskonna vahel, kes on aasta-aastalt selles võistlussarjas iseenda poolt seatud lati maha ajanud. City pole hoolimata suurtest investeeringutest seni poolfinaalist kaugemale jõudnud – kusjuures kevadel oldi Pep Guardiola juhendamisel poolfinaalis alles esimest korda, sest eelmisel korral, 2016. aastal, jõuti sinna Manuel Pellegrini käe all. Guardiola tüürimisel on City aga Meistrite liigas järjest välja kukkunud Monaco (2017), Liverpooli (2018), Tottenhami (2019), Lyoni (2020) ja viimati just nimelt PSG (2021) vastu – kõikide nende vastasseisude eel (peale PSG) loeti Cityt suhteliselt selgeks edasipääsusoosikuks.
Ülimalt sarnases olukorras oli aastaid ka Pariisi Saint-Germain, kes oli enne 2020. aasta suve viimati Meistrite liigas nelja parema sekka jõudnud… 1995. aastal! Hoolimata suurtest rahasüstidest põruti aasta-aastalt Meistrite liiga play-off’is – kui hooajal 2012/13 esimest korda üle tüki aja Meistrite liiga väljalangemismängudeni jõuti, langeti neljal hooajal järjest veerandfinaalis, sellest ajast järgmisel kolmel hooajal aga järjest kaheksandikfinaalis, olgugi et võistkonda oli vahepeal tunduvalt tugevamaks muudetud. Vahetusid peatreenerid, aga lugu oli ikka sama! Kõige piinlikuma kaotuse elas PSG üle hooajal 2016/17, kui FC Barcelona vastu kaheksandikfinaali avamäng kodus võimsalt 4:0 võideti, ent võõrsil uskumatu lõpplahendusega kohtumine 1:6 kaotati ning välja langeti. Ka PSG puhul räägiti sarnaselt Cityle Meistrite liiga needusest, kuid need jutud on nüüd pausile pandud – nii 2020. kui 2021. aastal jõudis PSG finaali välja ning kinnistas ennast Euroopa absoluutses tippseltskonnas. Seda kõige suuremat ja uhkemat autasu, Meistrite liiga võitu, peavad aga Pariisi klubi toetajad endiselt ootama.
PEHME VÕIM JALGPALLI ABIGA
Iseäranis Inglise meedias on nii Man City kui PSG omanikke süüdistatud „sportswashing’us“: küllaltki repressiivsed, inimjõudu ja maavarasid ekspluateerivad ja inimõigustele tihtipeale vilistavad režiimid on suurte ja ülipopulaarsete jalgpalliklubide kaudu sisuliselt ostnud endale platvormi, mille abil oma mainet parandada. Lihtne näide: Manchester City toetajatele seostuvad Araabia Ühendemiraadid kindlasti pigem heade asjadega, City klubi eduga ja klubi poolt sisuliselt nullist üles ehitatud Manchesteri linnaosaga, mitte aga AÜE režiimi halbade külgedega, välistööjõu ekspluateerimisega ja inimõiguste eiramisega. Kuna raha pole selliste inimeste puhul probleemiks, (sest seda lihtsalt on nii palju), saavadki nad endale lubada tohutus koguses vahendite panustamist Euroopa jalgpalliklubidesse ning selle kaudu enda legitimiseerimist, populariseerimist ja kõike muud, mis sellega kaasas käib. Mõistagi saavad nad endale ka tippklubi, kellele aastast-aastasse kaasa elada.
Lisaks tippmeeskondade ostmisele ja nende ülespumpamisele on sportswashing’ul veel mitmeid avaldumisliike – ehk isegi kõige lihtsamaks näiteks on suurvõistluste võõrustamine. Olümpiamängud, jalgpalli suurturniirid, kõikvõimalikud muud turniirid ja üritused on viimase paari kümnendi jooksul üha sagedamini läinud just riikidele, kelle rahvusvaheline maine ei ole muus osas sugugi puhas ja laitmatu. Isäranis suure kriitikalaviini alla sattus FIFA, kes andis järjepanu 2018. ja 2022. aasta MM-finaalturniiride korraldusõigused… Venemaale ja Katarile! Venelased, kes norivad pidevalt naaberriikidega tüli ja alustavad sõdu, võtsid vahelduseks positiivse tähelepanu avasüli vastu ja korraldasid riigi toel õnnestunud turniiri; Katarist saab aga kõige väiksem ja sportlikus mõttes edutum riik, kes eales jalgpalli MMi võõrustajaks on saanud.
Pärast seda, kui Katar MM-i korraldusõiguse võitis, on nii AÜE kui nendega mestis olev Saudi Araabia asunud selle vastu erinevate vahenditega võitlema. Finantseeritakse uurivat ajakirjandust, et see leiaks (ja ka fabritseeriks!) põhjuseid, miks on Katarile turniiri andmine vale käik, kasutatakse oma lobivõimeid, et Katari positsiooni nõrgestada.
Hiljuti oleksid ka saudid peaaegu saanud Inglismaa tippjalgpallis oma mängukanni: väga tõsiselt oli õhus, et Saudi Araabia võimuladvikus olevad inimesed oleksid saanud võimaluse ära osta Newcastle Unitedi, kuid inimõiguslaste ja ka suure osa Inglismaa jalgpallisõprade vastupanu oli osa põhjusest, miks tehing lõpuks ära jäi. Suuremaks ja märkimisväärsemaks tehingu katkemise põhjuseks oli aga just nimelt Saudi Araabia ja Katari vahel käiv varisõda: nimelt on Premier League’i näitamise õigused Lähis-Idas eelmainitud beIN Sportsi käes, mis on teadupoolest Katari taustaga. Saudi Araabia valitsust süüdistati aga selles, et nad aitasid püsti panna koomilise nimega beoutQ nimelise kanali, mis beIN Sportsi ülekandeid varastas, nendele enda logod peale pani ja seda Saudi Araabia inimestele raha eest müüs. Paljud nimetasid seda maailma suurimaks piraatlusprojektiks ning kui katarlased seda ja selle seotust Saudi Araabiaga Premier League’ile tutvustasid, jäigi saudide ost katki.
Seega – Manchester City ja PSG kohtumine Meistrite liigas on palju enamat kui lihtsalt üks jalgpallimäng. See on varisõda kahe pururikka tülitseva Araabia režiimi vahel.
MIS SAAB MÄNGUST SPORTLIKULT?
Isegi kui kogu eelnev taust kõrvale jätta, on teisipäeval toimuv PSG ja Manchester City vastasseis sportlikus mõttes vaimustav. Need read on kirjutatud küll enne nädalavahetusel toimuvaid liigamänge, ent juba enne seda on selge, et kumbki meeskond pole hetkel päris oma maksimaalses löögihoos. Hoolimata sellest, et PSG on Prantsusmaa liigas olnud seni sisuliselt vankumatu ja liikunud võidult võidule, ei ole nende olukord siiski päris muretu: Lionel Messi pole endiselt PSG ridades veel ühtegi väravat löönud ning paistab, et ka peatreener Mauricio Pochettinoga pole tema läbisaamine hetkel ideaalne – kui Messi viimati välja vahetati, keeldus ta peatreeneril kätt surumast ning vaatas mängu pingil mossitades lõpuni. Mine tea, kui palju oli sellel seost tema vigastusega ja kui palju muu pettumusega, kuid hea ei näinud see asi sugugi välja.
Manchester City olukord on samamoodi suures plaanis küll okei, kuid lähemale suumides paistavad siiski teatud probleemid välja. Eelmisel kahel nädalavahetusel on nad liigamängudes olnud realiseerimise ja võimaluste loomisega hädas, lüües sel hooajal keskpäraste Leicesteri ja Southamptoni vastu 180 minutiga kokku vaid ühe värava. Jah, Meistrite liiga avalahingus Leipzigi vastu oldi ründes suurepärased, kuid järgnevates liigamängudes on puudused välja tulnud ning on raske näha, et ka PSG vastu selline väravapidu püsti suudetakse panna.
Kahest meeskonnast paistab praegu aga stabiilsema ja kindlama valikuna siiski välja Manchester City, kelle koefitsiendid on ka Betsafe’is vaatamata võõrsil mängimisest madalamad. Hoolimata sellest, et alles kevadel suutis PSG kahe mängu kokkuvõttes City alistada, tasub siin panused panna just Inglismaa meeskonna peale!
PANUSTAMISSOOVITUSED:
- Man City võit – 2,45
- Viik välistatud – Man City võit 1,79
- Mõlemad meeskonnad skoorivad – JAH 1,50
