Eesti spordi lõppeva kümnendi TOP 10 hetke

Foto: TT

2010. aastad on peagi saamas lõppu ning sel puhul on mõistagi aeg kokkuvõtete tegemiseks. Üheks selliseks võimaluseks on erinevate nimekirjade ja listide koostamine ning seda teed oleme läinud meiegi – nimelt panime kokku oma subjektiivse arvamuse põhjal Eesti spordi läinud kümnendi kümme kõige mõjusamat, võimsamat, vägevamat või lihtsalt olulisemat hetke. Järjekorras!

Nii et mis seal’s ikka – hakkame tagantpoolt pihta! Aluseks võtsime vaid ühe reegli: iga ala või tegija saab tabelis olla vaid ühe korra.

10. Vehklejate kuldne pooltund

Vehklemine on ilmselt see spordiala (olümpiaala), mis saab Eestis kiidelda sellega, et on olnud kõige pikemat aega maailmas absoluutses tippkonkurentsis. Häid tulemusi leidub kogu kümnendist ning ka varasemast ajast. Kõige efektsema kulminatsioonina saab ehk välja tuua 2013. aasta MM-i, kui pooletunnise vahega tulid epeevehklemises individuaalselt maailmameistriks nii Nikolai Novosjolov kui ka Julia Beljajeva – fantastiline topeltvõit! Kui kogenud Novosjolovi võitu ei saanud eriliseks üllatuseks pidada – tegu oli lihtsalt hästi õnnestunud võistlusega -, siis 21-aastane Beljajeva üllatas kullavõiduga nii toetajaid, konkurente, treenereid kui iseennastki. „Ma lihtsalt ei usu seda praegu!“ rõkkas noor tšempion toona.

9. Kaia Kanepi 2010. aasta Wimbledoni veerandfinaal

Foto: TT

Kaia Kanepi on Suure Slämmi turniiridel veerandfinaali jõudnud kokku kuuel korral, kusjuures viis korda neist tulid just sel kümnendil, kuid see kõige-kõigem neist oli just 2010. aastal Wimbledonis, kui toona 25-aastane haapsallanna tšehhitari Petra Kvitova vastu närvide mängus alla jäi. Kuidas seda muul moel kirjeldada? Kanepil oli kokku kasutada viis matšpalli, ta oli otsustavas setis 4:0 ees… kuid kaotas lõpuks dramaatilise kohtumise 6:4, 6:7, 6:8. Poolfinaali ei olegi ta Suure Slämmi turniiril veel jõudnud ning paistab, et see uks võibki tema jaoks suletuks jääda. Mantlipärija Anett Kontaveit pole aga veel isegi veerandfinaali jõudnud.

8. Paarisaerulise neljapaadi olümpiapronks

2016. aasta Rio suveolümpial ei olnud eestlastel väga palju üle rõõmustada, kuid sõudjad tõid medalite mõttes meie jaoks kastanid tulest välja – paarisaeruline neljapaat koosseisus Tõnu Endrekson, Andrei Jämsä, Kaspar Taimsoo ja Allar Raja tulid finaalsõidus kolmandaks ning said kaela pronksmedalid. Raja sõitis ennast sealjuures nii tühjaks, et ei suutnud tükk aega isegi püsti seista! „Andsin endast kõik juba 1700 meetril ära. Edasi juhtus ainult see, mis saab toimuda olümpiamängudel. Ei oska öelda, mille arvelt see tuleb – kui on, siis lihtsalt tuleb. Kogu meeskond aitas kaasa, teadsin, et keegi ei anna ühelgi tõmbel hinnaalandust, vastutustunne oli sees ja medalilõhn õhus. Ei uskunud, et nii kapsas võiksin olla,“ rääkis Raja pärast seda, kui lõpuks toibunud oli.

7. Magnus Kirdi MM-hõbe ja õlavigastus

Foto: TT

Kui varem oli odaviskaja Magnus Kirt olnud tubli sportlane, kes pääseb tiitlivõistlusel heal päeval finaali ning võib esikümnekoha eest võidelda, siis 2018. aastal tegi Tõrvast pärit mees suure arenguhüppe ning kerkis maailma absoluutsesse paremikku. 2019. aastal oli ta aga juba kerkinud vaat et maailma valitsejaks – esimese eestlasena alistas ta 90 meetri joone ning võitis järjest võistlusi nii väiksemates kohtades kui ka suures Teemantliigas, suundudes Doha MM-ile kullafavoriidina. Seal oli ta viienda katse eel kinni hõbemedalis, kusjuures tulemuse mõttes ei olnud kulla hind eestlase varasemat hooaega arvestades väga kõrge. Viiendal katsel viskas Kirt aga õla liigesest välja ning lebas kuus-seitse minutit dramaatiliselt tartaanil, enne kui ta kanderaamile tõsteti ning arstide hoole alla viidi. Mõned tunnid hiljem suutis ta aga poodiumil siiski omal jõul hõbeda vastu võtta. Kuid mis saab 2020. aasta suveolümpiast? Samalt MM-ilt tasub ära märkida ka Maicel Uibo hõbemedal kümnevõistluses, mis oli samamoodi võimas saavutus ning millele järgnes kohe tema abikaasa hõbemedal 400 meetri jooksus.

6. Korvpallikoondise vastuoluline EM-finaalturniir

2015. aasta EM-finaalturniirile pääsenud Eesti korvpallikoondis pakkus palju kõneainet. Turniirieelne haip väljus paljude korvpalliinimeste jaoks mõistlikkuse piiridest, kuid see oli mõnes mõttes ka arusaadav: kunagine paraadala polnud 14 aastat suurturniiri maitset tunda saanud ning ootus oli tõesti suur. Seda kurvem oli see, kuidas palavalt oodatud finaalturniir lõpuks meie jaoks algas: nii Tšehhi kui Belgia vastu, kelle vastu oodati Eestilt võitu, jäime korraliku rongi alla. Kes teab, mis seal vahepeal juhtus – kolmandas kohtumises suutsid eestlased end lõpuks ikkagi kokku võtta ning Ukraina alistada. Sellele järgnes aga Eesti uuema korvpalliajaloo üks valusamaid kaotuseid, kui ülitugeva Leedu vastu olime pikalt mängus sees ning ähvardasime isegi võita, kuid Jonas Maciulise raske vise kaks sekundit enne mängu lõppu tõi 64:62 võidu siiski vastastele. Viimases mängus näitasime ka Lätile hambaid, kuid võiduks jaksu siiski polnud.

5. Võrkpallimeeskonna võidukas 2018

Kuigi Eesti võrkpallikoondis on viimase kuue EM-finaalturniiri jooksul vaid ühe korra lõppvõistluselt välja jäänud, ei ole veel kordagi tulnud seda loodetud suurt-suurt mängu: vähemalt kohta veerandfinaalis. See lause iseenesest võtabki aga kokku selle positsiooni, milleni võrkpall just viimase kümne aasta jooksul Eesti spordiväljal on jõudnud. Pelgalt finaalturniirile pääsemine ei ületa enam kellegi ootusi, vaid on kujunenud rutiiniks.

Seetõttu ongi võrkpallikümnendist raske mõnda konkreetset hetke välja tuua. Võtame siis sümboolselt kõiki ilusaid saavutusi esindama 2018. aasta suve, kui oldi tõesti võimsad ja võidukad ja seda väga mitmel rindel. Tiheda suve jooksul võideti esmalt Tšehhis toimunud Euroopa Kuldliiga turniir, misjärel saadi Portugalis Challenger Cupil suuresti samade vastaste vastu kolmas koht, mis oli kõrgete standardite juures isegi väikeseks pettumuseks. Iseasi on muidugi see, kuidas neid võistlusi hinnata ja mida need kõik tähendavad – sellega suudavad järge pidada vist ainult võrkpalliametnikud, kes iga mõne aasta tagant igasuguseid võistlussüsteeme kardinaalselt muudavad.

Kõige krooniks läbiti seejärel edukalt ka EM-valikturniir ning tagati koht 2019. aasta EM-ile, kus paraku valusalt kõrbeti – rumeenlase Gheorghe Cretu värvikas aeg Eesti koondise eesotsas sai sellega ühtlasi otsa.

4. Kelly Sildaru esimene võit X-Mängudel

Foto: TT

Veel enne seda, kui Ott Tänak selle tiitli vägagi veenvalt enda kätte võttis, oli Eesti spordis mõnda aega kuumimaks nimeks ilma igasuguse kahtluseta Kelly Sildaru. Sportlase kohta ülinoorelt suurde pilti tõusnud freestyle-suusataja pani kogu Eesti endale kaasa elama hoolimata sellest, et sisuliselt mitte keegi ei osanud tema spordiala teadlikult jälgida. Tema spordiala teisi tippe ei oska ilmselt ka praegu isegi tulisemad spordisõbrad nimetada. Ent Sildaru bränd on Eestis ülikõva.

Kuigi suuri võite on hiljem tulnud veelgi ning ehk märgilisemgi on see, et neid kõige-kõigemaid kuldmedaleid Pyeongchangi olümpialt põlvevigastuse tõttu ei tulnud, kuulutas Sildaru end maailma absoluutses tipus esimest korda juba neli talve tagasi, võites esmalt 2015. aasta lõpus Dew Touri võistluse ning 2016. aasta alguses naiste pargisõidus X-Mängud. 13-aastaselt! Sildaru fenomenist räägiti söögi alla ja peale, videod ja pildid levisid üle maailma. Vähemalt nii paljud ette kujutasid. Delfis näidatud veebiülekanne Sildaru võidust on ilmselt siiamaani Eesti läbi aegade kõige vaadatum veebistriim.

3. Eesti jalgpallikoondis EM-finaalturniiri lävel

2011. aasta oli Eesti jalgpallkoondise jaoks tõeline annus mirabilis. See kuulus 2012. aasta EM-valiktsükkel oli tõesti aeg, kus kõik positiivne jooksis lihtsalt meie jaoks fantastilisel kombel kokku.

Kusjuures kogu see lugu oleks võinud juba tegelikult 2010. aasta suvel valiksarja esimese mänguga totaalselt untsu minna – mäletatavasti olime kodus Fääri saarte vastu suurema osa mängust 0:1 kaotusseisus, enne kui Kaimar Saag ja Raio Piiroja üleminutitel kolm punkti ikkagi suure tahtejõu toel koju jätsid…

Kõik see, mis järgnes, oli justkui mõnest siniste prillidega režissööri kokku lõigatud spordifilmist. Läksime kodus Itaalia vastu juhtima ning hoidsime eduseisu ligi pool tundi, kuid pidime lõpuks siiski kaotusega platsilt lahkuma. Võõrsilmäng Serbiaga, kus saime kaotusseisu jäämise järel imelise 3:1 võidu, oli aga tõeline murdehetk: Tarmo Rüütli ametiaja ehk isegi vägevaim üksik kohtumine tõi suurepäraselt välja kõiksugused X-faktorid, mis meie koondise sees peidus olid: Tarmo Kingi eikuskilt tulnud imeline kauglöök, mis seisu viigistas, siis veel Kostja Vassiljevi juhtvärav kümme minutit hiljem – kirsiks tordil serblaste omavärav, mis lõppseisu vormistas.

Sloveeniale kaotasime seejärel küll kodumängu 0:1, kuid sellest polnud väga hullu, sest 2011. aasta algas meile kodus Serbiaga tehtud vägeva viigimänguga. Sealjuures oleks võinud kõik olla palju kurvem, sest mäletatavasti lõid serblased meile pärast Vassiljevi 84. minuti viigiväravat veel võiduväravagi ning jõudsid juba kogu tiimiga tähistada, enne kui kohtunikud aru pidasid ning tükk aega hiljem suluseisu tõttu selle tühistasid. Tänapäeval oleme VAR-i tõttu selliste „valetähistamistega“ juba harjunud, toona oli see aga midagi tõeliselt erilist.

2011. aasta suvi oli aga must mis must – Itaaliale me võõrsil kaugeltki vastu ei saanud, tagatipuks kaotasime neli päeva hiljem aga ka võõrsil Fääri saartele. Tundus, et unistus edasipääsust (või esialgu üldse selle peale võitlemisest!) saab tõeliselt kiretu lõpu.

Sügisel hakkasid aga asjad taas sinisärkide poole kalduma. Sloveeniale panime Ats Purje fantastilisest väravast võõrsil 2:1 ära, neli päeva hiljem saime aga koduplatsil ühe koondise ajaloo veenvamatest võitudest, kui Põhja-Iirimaa pidi Lillekülast lahkuma 1:4 kaotusega. Siis jäi üle veel oktoobris ka võõrsil põhjaiirlased alistada ja loota, et teised tulemused meile sobivad…

Mõeldud-tehtud! Pisivigastusega kimpus olnud Konstantin Vassiljev sekkus Belfastis vahetusest ning tegi individuaalse meisterlikkuse pealt kaks fantastilist väravat. Neist teise puhul oli sealjuures õhus suluseis – abikohtunik tõstis lipugi üles, aga peakohtunik Manuel Gräfe nägi suurepäraselt ära, et täpsele kauglöögile eelnenud sööt tuli vastasmängija jalast ning luges värava ära.

Ja see, kuidas kogu Eesti hinge kinni hoidis ning ETV ekraanilt otsustavat Sloveenia ja Serbia mängu vaatas… Dare Vršići uskumatu värav ning Samir Handanovići penaltitõrje hoidsidki Serbia meie seljataga ning Eesti sai pidutseda – play-off koht oli käes!

See, mis play-off’is Iirimaa vastu sai, oli aga juba natuke kurvem. Jäime küll finaalturniiri ukse taha… aga see oli tõeliselt äge sõit! Neid mänge, neid hetki meenutatakse põhjusega siiamaani ülima heldimusega ning vähemalt senikaua, kuni me seda saavutust vähemalt ei korda, jäädakse kõiki koondise perioode just tolle 2010. ja 2011. aastaga võrdlema. Sest siis suutsime, siis uskusime. Ja kui toona oleks EM-ile pääsenud 24 koondist nagu praegu, oleksime 2012. aasta suvel ka finaalturniiril mänginud. 

2. Ott Tänaku ja Martin Järveoja MM-tiitel

Foto: TT

Ott Tänaku enda tippu jõudmise lugu on sedavõrd vinge ja täis keerukaid momente, et sellest võiks lausa oma filmi teha – kui seda poleks juba tehtud!

See, kuidas Tänak ja ralli on Eesti rahva ja meediapildi vallutanud, on sisuliselt pretsedenditu ning ei kannata võrdlust ühegi teise spordialaga. Sellist maaniat, sellist üheshingamist ei ole Eesti lihtsalt varem näinud. 13-14 nädalavahetust igal aastal on sellised, kus juhtuda võiks ükskõik mida – Delfide, Postimeeste ja ERR-ide esiuudised räägivad ikka ja jälle rallist ja ainult rallist. Sest rahvast see lihtsalt huvitab ja mitte vähe.

Sellest, et Tänak-Järveoja ekipaaž on tegelikult maailma kiireim, said rallisõbrad aru juba 2018. aasta keskel, kuid esimese raksuga ei õnnestunud kohe MM-tiitlit kindlustada. Seda magusam oli seda teha 2019. aastal – hoolimata sellest, et teel oli palju raskusi ning auto tundus pidevalt meeste istumise all lagunevat, püsiti kindlalt kursil ning kehtis seaduspära: kui Tänaku Toyota vastu peab, ei ole rallivõidule teistel meestel mõtet mõelda. Otsustavaks osutunud Kataloonias võeti aga asja pisut teistmoodi, väheste riskide ja targa sõiduga ning kindlustati ihaldatud MM-tiitel isegi ilma etapivõiduta. Sajad tuhanded ralliusku eestlased said pidutseda – ning kaks meest viimast korda Toyota katusele ronida, sest tiitlivõidu järel anti teada šokkuudisest: 2020. aastaks vahetatakse Toyota Hyundai vastu välja. 

1. Dopinguskandaalid murdmaasuusatamises

Foto: TT

Kui eelmisel kümnendil oleks samasuguse edetabeli esikohale maandunud ehk eestlaste jaoks kolme kuldmedaliga lõppenud Torino taliolümpia, siis 2010. aastad olid tervikuna Eesti murdmaasuusatamise jaoks ääretult valusad, sest suurtest tulemustest saame rääkida ainult Vancouveri olümpiamängude kontekstis, kus Kristina Šmigun-Vähi võitis hõbemedali. Alates 2011. aasta algusest jooksis aga kõik sügavalt allamäge.

Esmalt puhkes skandaal Andrus Veerpalu ümber, kes valmistus 40-aastaselt oma hüvastijätuvõistluseks Holmenkolleni MM-il. Kuigi ametlikult väideti, et Veerpalu loobus MM-ist ja lõpetab sportlaskarjääri kroonilise põlvevigastuse tõttu, hakkasid kohe levima jutud dopingujuhtumist. Peagi tuligi hoolimata Eesti Suusaliidu poolsest vassimisest välja, et Veerpalu on andnud positiivse dopinguproovi.

Küll oli see alles trall, mis siis lahti läks – Facebookis koondusid kümned tuhanded eestlased Veerpalu toetuseks, tegu oli justkui olukorraga, kus mingisugused kurjad välismaa onud-tädid hakkasid meie meest mittemillegi eest peedistama. Ja veel need Eesti ajakirjanikud – kuidas nad julgesid selliselt kirjutada ning sääraseid väiteid avalikustada!

Järgnes pikk ooteaeg, mis sisaldas Rahvusvahelise Suusaliidu poolset süüdimõistmist, mille eestlased kaebasid edasi Rahvusvahelisse Spordiarbitraaži Kohtusse. 2013. aastal kuulutaski kohus Veerpalu puhtaks, kuna dopinguproovis arvestati kasvuhormooni piirmäärasid valesti ning esines protseduurilisi vigu. Eesti juubeldas, ERR valis kohtuotsuse esialgu isegi aasta spordihetke nominendiks, kust see küll hiljem Veerpalu enda soovil eemaldati. Paljud jätsid aga tähelepanuta selle, et kohtu hinnangul „kaldusid paljud tegurid viitama“ sellele, et Veerpalu siiski manustas kasvuhormooni ning pani sellega toime dopingurikkumise.

See polnud aga veel kaugeltki kõik. 2014. aasta Sotši olümpia eel kirjutas Venemaa ajakirjandus, et ühe Eesti sportlase Torino olümpial antud dopinguproov on järeltestimisel osutunud positiivseks. Veerpalu skandaalist õppinud Šmigun-Vähi tuli infoga ise avalikkuse ette ning vandus tulist süütust. Ka see skandaal venis pikaks, kusjuures vahepeal tundus, et lõplikku tõde ei saagi avalikkus kunagi teada. 2017. aasta lõpus tuli aga ootamatu teade – Rahvusvaheline Olümpiakomitee kinnitas, et kõik Torino olümpial võetud dopinguproovid on järeltestimisel osutunud puhtaks. Kaasa arvatud Šmigun-Vähi oma. Suusasangar ise on aga senimaani sel teemal ääretult kidakeelne ning paljud on arvanud, et ta ei tohi või ei saagi juhtumist lähemalt rääkida, sest on võimalik, et ta mõisteti sarnaselt Veerpalule mõne juriidilise või protseduurilise nõksu tõttu puhtaks.

Kui nende juhtumite järel oli siiski veel paljusid, kes Eesti suusatamise puhtusesse uskusid, siis 2019. aasta alguses toimunu ei jätnud sel spordialal Maarjamaal kivi kivi peale. Seefeldi MM-i ajal alguse saanud dopinguskandaal oli Eesti murdmaasuusatamise jaoks laastav – Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu jäid vahele, Algo Kärp tunnistas ise veredopingu kasutamise üles. Treener Mati Alaver, keda kümme aastat varem kätel kanti, mõisteti ka kohtus sportlaste dopingule kallutamises süüdi. Kõigega oli taas seotud ka Andrus Veerpalu. Enam ei ole neid palju, kes avalikult Veerpalu puhtusesse usuvad ning kõik see on suure kahtlusevarju seadnud ka kõikide varasemate medalivõitude kohale. Miks peaksime uskuma, et Alaver ei sahkerdanud dopinguteemadega ka varem, kui Andrus Veerpalu ja Jaak Mae alati just tiitlivõistluste ajaks konkurentidega võrreldes tohutult vormi parandasid ning medaleid võitsid? Tagatipuks veel Veerpalude ja Alaveri argpükslik vaikimine. Tammjärv ja Kärp rääkisid vähemalt asjad avalikult südamelt ära – Veerpalud ja Alaver jäävad aga ilmselt igaveseks Eesti spordis persona non grata’deks.

MÄRKSÕNAD

SHARE