Aasta neljas suure slämmi tenniseturniir US Open on värskelt leidnud lõpplahenduse ning kuigi tennisehooaeg veel paari kuu jagu kestab, on praegu paras aeg võtta 2023. aasta suurte slämmide lõikes kokku.

Millised mängijad olid kõige edukamad, milliste rekordite püstitamise tunnistajaks me olla saime ning millised hetked ja momendid selle aasta neljast suurturniirist meelde jäävad?

Meeste tennis: kas Djoković-Alcaraz on tõesti järgmine suur rivaliteet?

Meeste tipptennise slämmiaastat iseloomustas kõige rohkem suur kemplus nooruse ja kogemuse vahel: maikuus alles 20-aastaseks saanud hispaanlane Carlos Alcaraz võitis US Openi juba eelmisel aastal ning kerkis mullu juba ka maailma esireketiks, kuid selle kõige juures oli väike tärn: Djokovićil oli erinevatel põhjustel mullune hooaeg pisut poolik ning ta ei saanud oma vaktsiinivastasuse tõttu näiteks selsamal US Openil üldse osaleda.

Sel hooajal olid need mured aga seljataha jäetud ning kaks meest said korralikult kogu aasta jooksul duelleerida, kohtudes omavahel seni kolmel korral. Prantsusmaa lahtiste poolfinaalis saatis selgelt edu Djokovići, kes küll teise seti kaotas, kuid siis Alcarazi füüsilise ja vaimse murdumise täielikult ära kasutas ning ülejäänud kaks setti mängleva kergusega 6:1, 6:1 võitis. Vaid mõned nädalad hiljem sai Alcaraz aga meeletult magusa revanši, alistades Wimbledoni finaalis serblase 1:6, 7:6, 6:1, 3:6, 6:4.

See maratonmatš tennise kõige kuninglikumal väljakul paistis olevat tenniseajaloos vaat et murdepunktiks, kus noored tulijad suudavad lõpuks aastaid valitsenud suure kolmiku (Roger Federer, Rafael Nadal, Novak Djoković) teelt pühkida. Etteruttavalt võib öelda, et praeguste teadmiste kohaselt jäid need hõisked siiski pisut ennatlikeks.

Tõelise tennisemaiuspala pidasid mehed omavahel ka ATP Masters 1000 turniiril Cincinnatis, kus finaalis peeti maha ekspertide kinnitusel üks paremaid kohtumisi, mida sellise taseme turniiride ajaloos üldse nähtud – lausa kolme tunni ja 49 minuti pikkuseks veninud kohtumises suutis Djoković päästa matšpalli ning lõpuks 5:7, 7:6, 7:6 võita. Ülikogenud serblane tunnistas hiljem, et tegu oli tema karjääri ühe raskeima mänguga ning et tal on Alcarazi vastu tohutu austus.

Suurt finaalmatši oodati kahe vahel ka US Openil, kuid seal jäi sellest üks kohtumine siiski puudu – Alcaraz pidi võrdlemisi ootamatult tunnistama poolfinaalis Daniil Medvedevi paremust.

Djoković jõudis 24 slämmitiitlini

Lisaks paremusele omavahelistes kohtumistes lõi Djoković platsi peaaegu puhtaks ka slämmitiitlite arvestuses: ta võitis sel aastal nii Austraalia, Prantsusmaa kui USA lahtised ning kirjutas sellega enda kontole kolm tiitlit juurde. Austraalias saadud 22. tiitel viis ta ühele pulgale Rafael Nadaliga, võit Prantsusmaal tegi temast juba aegade edukaima meestennisisti ning võit US Openil, mis oli tema 24. suure slämmi tiitel, kasvatas tema edu veelgi. Alcarazil on hetkel ette näidata vaid kaks tiitlit, kuid ta on ka alles 20-aastane.

Suure slämmi turniiridel jõudsid lisaks neile kahele meestest vähemalt kaks korda poolfinaali veel vaid Daniil Medvedev (üks poolfinaalikoht ja üks finaal), finaalis kaotasid veel ka Stefanos Tsitsipas ja Casper Ruud. Ühe poolfinaalikoha kirjutasid aktivasse Karen Hatšanov, Tommy Paul, Alexander Zverev, Jannik Sinner ja Ben Shelton.

Naiste tennis: Iga Swiatek lükati troonilt

Kui vahepeal näis juba suhteliselt kindel, et poolatarist Iga Swiatekist saab väga tugeva võimuvaakumi järel naistetennise uus valitseja, siis tegelikult ei ole hetkel päris nii läinud: US Openi järel on maailma edetabeli liider hoopis Arina Sabalenka, kes tegi suurturniiridel ääretult stabiilse hooaja. Kõigil neljal slämmil jõudis valgevenelanna vähemalt poolfinaali, saades Austraalias kirja ka võidu ja US Openil finaalikaotuse. Tundub mõneti uskumatu, sest näib, et Sabalenka on suures tennises keerelnud juba päris mitmeid häid aastaid, kuid tegu oli alles tema karjääri esimeste suure slämmi turniiri finaalidega: poolfinaali oli ta enne tänavust jõudnud kolmel korral, kusjuures esimest korda alles 2021. aastal Wimbledonis.

22-aastane Swiatek, kes 2022. aastal võitis kaks slämmiturniiri ja jõudis ühel veel poolfinaali, ei teinud küll otseselt väga halba slämmiaastat, sest kaitses Prantsusmaa lahtistel võitu, kuid ülejäänud kolm suuruturniiri tal siiski ebaõnnestusid. Austraalias jäi ta neljandas ringis alla Jelena Rõbakinale, US Openil samas faasis Jelena Ostapenkole. Wimbledonis jõudis poolatar küll esimest korda karjääris veerandfinaali, kuid pidi seal tunnistama värske ema Elina Svitolina paremust.

Nagu viimastel aastatel kombeks, oli naiste konkurentsis slämmiturniiridel asi tunduvalt lahtisem kui meeste seas, kus Djokovići ja Alcarazi kaugele jõudmise võis juba ette tabelisse kirjutada. Suure slämmi turniiridel jõudis vähemalt poolfinaali koguni 12 erinevat mängijat.

Lisaks Sabalenkale ja Swiatekile läksid turniirivõidud Marketa Vondroušovale (Wimbledon) ja Coco Gauffile (US Open), ainsana suutis lisaks Sabalenkale vähemalt kaks korda nelja sekka jõuda Karolina Muchova, kelle saldoks jäi finaalikoht Prantsusmaal ja poolfinaal US Openil. Finaalis kaotasid veel Jelena Rõbakina ja Ons Jabeur, poolfinaali purjetasid korra välja Victoria Azarenka, Magda Linette, Beatriz Haddad Maia, Elina Svitolina ja Madison Keys.

Võimalik, et triumf US Openil tähistas hoopis Coco Gauffi kauaoodatud tõusu algust – juba 2019. aastal verinoorelt Wimbledonis ilma teinud Gauffilt oodati pärast seda Serena ja Venus Williamsi saabastesse astumist, kuid seni polnud 19-aastane ameeriklanna suurt läbimurret suutnud teha. Mullu kerkis ta küll Prantsusmaal  finaali, kuid tänavune US Open oligi talle alles teine kord karjääris vähemalt poolfinaali välja jõuda. Arvestades seda, et tegu on veel nii noore ja seega endiselt areneva mängijaga, saab olema huvitav näha, kas tegu oli ühekordse sähvatusega või hakkab ta nüüd stabiilsemalt suurturniiridel nelja parema sekka jõudma.

Eestlannade hüvastijätt?

2023. aasta jääb suure slämmi turniiridel märgiliseks ka Eesti tennise jaoks. Aasta keskel teatas viimasel ajal seljavigastusega hädas olnud Anett Kontaveit mõneti ootamatult, et lõpetab karjääri ning tema viimaseks võistlusturniiriks jäi Wimbledon, kus ta suutis küll avaringist edasi murda, kuid mitte kaugemale minna. Austraalias jõudis ta samuti teise ringi, Prantsusmaal langes juba esimesel tõkkel.

Kuigi Kaia Kanepi on WTA karussellil keerelnud juba üle 20 aasta, võib temagi jaoks tänavune hooaeg halvemal juhul jääda slämmidel viimaseks – nii Austraalias, Prantsusmaal kui Wimbledonis piirdus ta avaringiga ning suutis esimese mängu võita vaid US Openil, mis tähendab, et uue aasta esimesel slämmiturniiril Austraalias on ta praeguse seisuga põhitabelist väljas. On olnud teada, et kindel koht slämmidel on 38-aastast Kanepit motiveerinud edasi mängima, kuid nüüd on ta kindlasti omalaadsel teelahkmel: kas pingutada edasi või tõmmata fantastilisele karjäärile joon alla? Alles 2022. aastal see ju oli, kui ta esimest korda karjääris ka Austraalia lahtistel veerandfinaali jõudis…

Eesti tennisesõbra õnneks on lootust, et slämmiturniiridega meie side päriselt ei katke – US Openil pääses kvalifikatsiooni mängima 20-aastane Mark Lajal, kes on ATP edetabelis kerkinud kolmanda saja keskele ning on loodetavasti järgmistel aastatel üha kindlamalt meie sidemeks tipptennisega. Pöidlad pihku!